Mina usun ilma igasuguse kahtluseta sellesse, et tulusaim pensionisammas on igaühe hea tervis. Kui oled terve, võid valida, kas töötada ka pensionärina või otsustada ettenähtud puhkuse kasuks. Kui aga tervis veab alt, siis tuleb loota mingisugusegi majandusliku toimetuleku peale, sest ehkki tervist endale raha eest ei osta, on säästude olemasolul võimalik vajaduse korral osta tervist parandavaid vahendeid – arstimeid või teha näiteks mõni selline füüsiline uuenduskuur, mis maksab rohkem kui haigekassa kindlustus seda võimaldaks.

Hea või hästi parandatud tervisega inimene saab pensionieas endaga ise hakkama. Peale aktiivse tööea lõppu saab ta endale meelepärase pensionipõlve kujundada – näiteks kasvõi edasi töötades. Samas pole meie tööturg eakamate inimeste võimeid ja kogemusi liiga entusiastlikult väärtustamas. Sellest on väga kahju. Kuna eluiga ikkagi tõuseb, siis tekitab järjest suurenev tööst eemale jäävate pensionäride hulk survet sotsiaalsüsteemile. Samal ajal eelistaksid paljud inimesed kodus kasutuna olemisele oma endisel või ka mõnel ümberõpitud erialal edasi töötada (eriti, kui tervis lubab). Näiteks kõrgkoolide õppejõud, arstid, õpetajad, sotsiaalvaldkonna ametid – kõiki neid vajab ühiskond väga.

Samas võtab maad mentaliteet, et kui sul kuuskümmend viis kukub, siis mine eest ära ja tee noorematele ruumi, olenemata sellest, et nupp ikka nokib ja on energiat, kogemusi ning teadmisi, mida võiks järgmistele põlvkondadele veel kuhjaga jagada. Ajalugu on näidanud, et üle 65 aasta vanune inimene jaksab tööd teha küll, ka vastutusrikastel ja juhtivatel kohtadel. Pole mingit põhjust teda lihtsalt tööturult välja tõrjuda, sest mida kauem ta end ise elatatud saab, seda parem riigile ja ühiskonnale tervikuna.

Ettevalmistus pensionipõlveks kestab kogu elu

Minu meelest on vale valmistuda pensioniks. See on liiga lai ja abstraktne mõiste. Valmistuda tuleb pensionieaks, mis aina pikema eluea puhul moodustab inimese elust palju suurema osa, kui me nooruses taipame või mõelda oskame. Peame olema valmis muutunud mõttemallideks, kiiremaks elutempoks, uudseteks suhtlemisvahenditeks, teistsugusteks ootusteks töötajatele, kui minu põlvkond ehk harjunud on ja ka leppima sellega, et kõige targem pikk plaan on realiseerida ülekutse – aita end ise! Üks võimalusi on valida elukestev õpe, pidev enesetäiendus uutes valdkondades, oskuste õppimine, mis võimaldavad töötada ka pärast pensioniea saabumist. Tuleb kohaneda mõttega, et kui üks amet enam ei toida, toob leiva lauale teine.

Aga vaata ja veereta seda filosoofiat nii palju kui tahad – selge on, et ilma rahata ei saa.

Rahalised võimalused aga vähenevad järsult umbes kolmandikuni pensionieelsest sissetulekust. Kusjuures naised on haavatavamad, sest teenivad elu jooksul keskmiselt vähem sissetulekuid ja omavad vähem sääste. Samas elavad naised kauem, mistõttu on nende pensionipõli pikem. Eakate hoolduskohustus langeb sageli lähedastele ja eriti naistele, mistõttu on neil vähem võimalust end tööturul teostada ja ühiskondlikus elus aktiivne olla. Nii et nokk kinni – saba lahti lugu. Kõigel on kõigega seos ja üks tuleneb teisest.

Võimalusel võtaksin pensionisamba raha välja

Kuna praegu näeb riik ette pensioni teise samba kogumist, siis ma seda ka kogun.

Kogumispensioniga liitusin 1998. aastal. Toona tundus pensioniiga ähmase ja kauge tulevikuna, mistõttu ei pööranud ma eriti tähelepanu, millisesse fondi mu raha täpselt läheb ja mis temaga seal toimub. Teadlikkus oli teine. Usaldasin pimesi kliendihaldurit, kes osavalt võimaluse ette söötis. Aga tõele au andes, polnud mul tarviski selle pensionisamba peale enne mõelda, kui 2008-2009. aastate majandusliku surutise ajal, mil valitsuses kerkis üles teema riigipoolsete maksete ajutise peatamise kohta. Rasked ajad said üle elatud ja riik maksis inimestele, kes samba alles hoidsid, vahepeal tekkinud „võla“ tagasi.

Nüüd, kümme aastat hiljem, on alanud uus avalik pensionidebatt ning paratamatult hakkasin minagi lähemalt uurima, et kuidas mu paar aastakümmet kogutud pensionil siis ka läheb. Selgus, et sugugi mitte nii hästi, kui oleks tahtnud. Taipasin, et tuleb ise oma pensioni kogumise eest vastutus võtta, süsteem selgeks teha ja endale sobivamaid otsuseid langetada. Usun, et paljud inimesed suudaksid ise oma raha paigutuse üle paremini otsustada, kui tundmatu fondihaldur, kellel pole pensionikogujaga personaalset sidet ega mingit huvi tema tuleviku ega käekäigu vastu.

Täna on mul pensionini jäänud alla kümne aasta. Pensionipõlveks majandusliku kindluse loomine on pikem teekond, mida ei tahaks juhuse või muutuvate seaduste tuulde jätta. Maailma heitlikkus teeb samuti ebakindlaks. Äsja saime esimese pandeemia kogemuse, nägime tervisekriisi, mis eskaleerus majanduskriisiks, mille käigus paljude inimeste elutöö ja kogutud vara olematuks sulab. See paneb mõtlema.

Praegu pole muidugi teada, kas seadus jääb kehtima või mitte ja milliseks pensioni kogumine tulevikus üleüldse muutub – ehk minnakse siis hoopis seitsmekümneselt pensionile?! Ent kui pensionisambasse raha kogumine on ühel päeval vabatahtlik, võtan oma säästud välja. Täna on rahal reaalne väärtus, aga homseks võib selle süüa rahatrükist valla päästetud hüperinflatsioon. Meenutagem korraks, mida sai sajandivahetusel 500 krooni eest ja milline ostujõud on täna 32 Eurol. Ei julge ennustadagi, mida võiks sama summa eest saada aastal 2030.

Mina paneksin raha maasse ja metsa, mis ei kao

Suures pildis süvenevad teisedki probleemid, nagu keskkonnaküsimused, rahvusvahelised pinged ja seni meie turvalisuse tagatiseks olnud lepete nõrgenemine. Ebakindel aeg paneb kindlust otsima ja paigutama oma sääste millessegi kestvasse ja käegakatsutavasse, mille väärtus ajas kasvab. Minu meelest on selleks usaldusväärseks varaks Eestimaa põllu- ja metsamaa. See on likviidne vara, mida on võimalik vajaduse korral (näiteks kiireloomulise operatsiooni või kalli ravi tõttu) ka küllaltki kiiresti finantsideks pöörata ning mille üle otsustamine ei vaja seadusandja pikki arutelusid. Hektar põllumaad jääb sama suureks ka kümne aasta pärast ning iga-aastane rent tuleb maaomanikule boonuseks, mitte fondihalduri heaoluks.

Täpselt samamoodi, nagu inimesed eelistavad erinevaid investeerimisvõimalusi, on neil ka erinevad ootused pensionieale. Kes unistab väikesest aiaga majakesest, kus peenraid teha ja lapselapsi külla oodata, kes tahab vabadust nautida või võtta ette rännakuid, milleks tööpõlves aega ei jätkunud. On ka neid, kes pikalt oodanud võimalust kulukaks enesetäiendamiseks ning soovivad pühenduda elu muutvatele õpingutele. Kõik need valikud on head – peaasi, et jätkuks tervist ja majanduslikku kindlust, mis rahulolu loob.

Me ei saa mõjutada kõike maailmas toimuvat, kuid peaksime saama otsustada oma säästude üle ja valida ise millist pensionipõlve endale soovime. Muuhulgas selgus hiljuti Carnegie Melloni Ülikooli teadlaste uuringust, et karjakesi teevad inimesed rumalamaid otsuseid. Oleme targemad, otsustame oma peaga.

Arvamusartikli kokkuvõte ilmus Postimehes: https://leht.postimees.ee/6991881/laine-randjarv-kuidas-pensionit-koguda

#pension

The post Restart pensionipõlves appeared first on Laine Randjärv.

Algab kool, uus õppeaasta, semester, veerand, mil peale suvevaheaega taas tarkust taga nõutakse. Poliitikakoolis tuleks aga mu meelest keskenduda enim elutarkuse taganõudmisele. Eeloleva sügise hariduspoliitika põhiteemaks on õpetajate palgaraha. Õpetaja teadmised, elukogemused ja elutarkus on tegelikult meie riigi tuleviku nurgakivi. Usun, et see veendumus on kogemuslikult olemas igaühel, kes koolitunnistuse kunagi on kätte saanud. Eesti õpetajad on väga pühendunud, kuid nad peavad olema ka motiveeritud ja tunnustatud. Palk on hinne õpetajale. Kui aga töö on hästi tehtud ning hinne põhjendamatult madal, ei ole see ju aus.

Tahan juhtida tähelepanu faktile, et mõiste „õpetaja“ all ei peaks me tänapäeval rääkima mitte ainult põhikoolis ja gümnaasiumis tunde andvast inimesest, vaid arvestama meie laste juhendajatega kõikidel haridustee etappidel. Koolitee algab alusharidusest, mille võtmeisikuteks lisaks lastevanematele on lasteaiaõpetajad. Eelmisel sajandil nimetati neid lasteaiakasvatajateks, ent tänaseks mõistame, kui olulised on teadmised ja oskused, mida süsteemselt antakse juba maast madalast ning seetõttu on ka lasteaedades töötavad inimesed justnimelt õpetajad.

Õpetaja on see, kes aitab õppida, omandada samu oskusi, teadmisi ja vilumusi, mis tal endal on ka oma õpilasele. Ning õpilane peab tundma, et tal on seda kõike väga vaja.

Alus- ja põhihariduses on järjest tähtsamateks inimesteks muutunud eripedagoogid – logopeedid, psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid. Üldhariduse kõrval on laste arenguks vajalik mitmekülgne huvialaharidus. See kõik on üks terviklik süsteem ja inimesed, kes töötavad meie lastega on kõik õpetajad.

Seepärast peame tunnistama, et meie riigis kuni kõrgkoolini antava hariduse rahastamine, mis täna on jagunenud riigi ja kohalike omavalitsuste vahel olenevalt kooliastmest ja kooli liigist, paneb ühe ja sama eesmärgi nimel ja sisuliselt samas valdkonnas töötavad inimesed väga ebavõrdsesse olukorda.

Lasteaiad ja huvikoolid on kohaliku omavalitsuse rahastada. Põhikoolides ja gümnaasiumides töötavad pedagoogid saavad palga riigilt, samas kui eripedagoogide palk on ka neis astmetes linnade ja valdade õlul. Majade ülalpidamine ja selle haldamisega tegelevate inimeste tasustamine on samuti kohaliku omavalitsuse kohustus, välja arvatud riigigümnaasiumites.

Kui räägime õpetajate töötasu alammäära tõstmisest , siis tegelikult püüdma ka kõigi haridusvaldkonnas töötavate inimeste palga jõudmiseni omavahel võrreldavale tasemele. Siinkohal tulebki teemaks usaldus. Usaldus kohalike omavalitsuste suhtes. Usaldus oma riigi ja tema rahva suhtes.

Olemuslikku määramist vajaks, mis raha täpselt on toetusfondis asetsev haridustoetus. Kas see on haridus- ja teadusministeeriumi poliitika korraldamise instrument või omavalitsusele piisava tulubaasi tagamise instrument, võimaldamaks neile seadusega pandud kohustuslikke ülesandeid täita ja otsustada kohaliku elu küsimuste lahendamise üle ise.

Lääne kultuuriruumis on toetusfond valdavalt omavalitsusele tema ülesannete täitmiseks loodud tulubaasi allikas, mille kasutamise üle otsustab kas täielikult või valdkonna piires omavalitsus. Kesk- ja Ida-Euroopas on see tsentraalselt riigi kontrollitud ning omavalitsustel raha kasutamise ja suunamise üle otsustamine suuresti piiratud.

Kevadisel kultuurikomisjoni kohtumisel kohalike omavalitsusliitude – Linnade Liidu ja Maaomavalitsuste Liiduga oli teravaimaks teemaks küsimus, kui detailselt peaks riik omavalitsusele ette kirjutama valdkonda laekuvat raha, mis tegelikult on osa just nendessamades omavalitsustes elavatelt maksumaksjatelt riigi eelarvesse laekuv tulu.

Endise linnapeana ja toetudes oma hilisematele ametialastele kogemustele olen solidaarne kohalike omavalitsusjuhtidega, kes ootavad riigilt suuremat usaldust ja võimalust teha haridusvaldkonna otsuseid kohalikest oludest ja vajadustest lähtuvalt. Kaasaegse demokraatliku riigikorralduse nurgakiviks on subsidiaarsus-printsiip, mis tähendab, et ülesandeid tuleb täita elanikule võimalikult lähedal asuval avaliku halduse tasandil, et sellega oleks tagatud ressursside kõige efektiivsem kasutus, vastutus ja reageerimistundlikkus.

Missugused oleksid usalduse plussid? Kohalikele omavalitsustele õiguste ja vastutuse andmine otsustada oma ülesannete täitmiseks minevate vahendite üle soodustab säästlikemate ja kohalikku kogukonda sobivaimate lahenduste otsimist. Suureneb nende endi otsustusvabadus ja iseseisvus, saabub pikaajalisem kindlus oma kohalike ülesannete katteallikate osas, võimaldades neil seeläbi teha ka strateegilisi kaugemaid plaane tulevikuks. See omakorda võimaldab kohapeal kaaluda alternatiive, kas pidada ebaefektiivsemat kooli või maksta kinni õpilaste liikumine keskusesse.

Kokkuvõtvalt võimalikust muutusest rääkides – vastutus valdkonna korralduse eest liigub lisaks de jure ka de facto kohalikule tasandile ning riigil kaob vajadus vastutada ning jageleda iga kuluartikli üle üldhariduskoolides. Pole ka vähetähtis, et omavalitsustel tekib reaalne vastutus selle eest, palju raha õpetajate palkadeks nad saavad ja soovivad suunata ning kuidas ja kas muuta atraktiivsemaks oma valla hariduselu näiteks huvikoolide toetamisega.

Sõna „õpetaja“ all mõeldakse siis sel juhul lisaks kooliõpetajatele ka lasteaedades töötavaid pedagooge ja eripedagooge, huvialahariduse õpetajaid muusika- ja kaunite kunstide ning spordikoolides, tugispetsialiste üldhariduskoolides.

Usaldades kohalikke omavalitsusi ja neile tegelikku sisulist otsustusõigust oma linnas või vallas võimaldades, on ka nende ülesanded arusaadavamad ja vastutus selgem. Sellise elutarkusega soovin alustada uut kooliaastat ja tervitada tarkuse taganõudjaid ning neid, kes meile tarkust lahkelt jagavad – kõiki meie õpetajaid!

Olge terved ja olge tänatud!

The post Usaldada või mitte usaldada – selles on küsimus appeared first on Laine Randjärv.