Artikkel ilmus Tartu 10. Keskkooli aastapäevaks 2019. aasta 29. novembril
Oli 1971. aasta 1. september, kui algas minu koolitee värskelt avatud uues juurde ehitatud majas ning äsja keskkooliks saanud Tartu 10. Keskkoolis. Kuna 8-klassilise kooli staatusest oldi just välja kasvatud, siis keskkoolis oli esialgu vaid kaks üheksandat klassi – 9A ja 9B.
Koolitee kodust läbi pargi Väikese Vanemuise vastas asuva koolimajani kestis edaspidi tavaliselt vaid 5 minutit, nii lähedal oli see. Esimesel koolipäeval aga võttis minek päris kaua aega, sest iga natukese aja tagant pidi pildistama ja sõbrannadega ennast vanemate eest põõsaste vahele ära peitma. Kõigil meil olid samasugused portfellid, koolivormid ja tutipaelad juustes.
Meie klassiruum oli uue maja 3. korrusel koridori lõpus (hiljem oli see matemaatika kabinet). Ehkki uudsena hakkas toimima kabinetsüsteem, st et iga õppeaine toimus spetsiaalselt selleks loodud kabinetis, olid algklassid siiski rändamisest säästetud. Uues majas olime ainult ühe aasta esialgu, sest kooli vana, Vanemuise tänava poolne punastest tellistest hoone läks siis remonti ning avati aasta jagu hiljem algklasside majana.
1A klassis, mis oli muusikakallakuga ja kuhu pääses läbi katsete, oli 44 õpilast ja klassijuhataja Armanda Marran, kellele meie klass jäigi selles ametis viimaseks.
Loomulikult on kooliajast meeles palju mälestusi, markantseid õpetajaid ja vahvaid klassikaaslasi, ägedaid koolipidusid ja kontserte.
Mõned killud on siiski eredamad kui teised. Alustame algusest.
Minu kooliaja kõige-kõige esimene tund oli joonistamine. Ja see ei lähe mul mitte kunagi meelest. Õpetaja Maimu Ojaver õpetas vikerkaare joonistamist guaššidega ja eriti oluline oli värvide järjekorra meelde jätmine. Selleks oli tal meile ette lugeda üks lugu, mis aitab mul vikerkaare värvide järjekorda mäletada kasvõi une pealt. See kõlas nii: peremees (punane) ootas (oranž) kitselt (kollane) raha (roheline), sulane (sinine) tema (tumesinine) liha (lilla). Selline spektri värvide spikker on minuga alati kaasas ja olen edastanud selle teadmise ka oma lastele ja paljudele sõpradele, kes seda pole teadnud.
Igatahes on minu esimene koolitund tõesti raiutud mäluraamatusse alatiseks.
Tartu 10. Keskkooli muusika- ja võimlemispeod olid üle linna kuulsad. Enamasti tehti neid mitu kontserti järjest, et kõik huvilised saaksid osa. Esimesel kooliaastal toimusid need kooli võimlas, kuid edaspidi juba Tartu Ülikooli aulas ja Vanemuise kontserdisaalis.
Eriti eredalt on meeles 1972. aasta kevadel toimunud kontsert, kus esinesin mudilaskooriga. Meie õpetaja Helju Hakkaja tegi toona täiesti saatusliku otsuse – nimelt pani ta mind juhatama laulu „Minu isamajakene“ ning mina loomulikult olin suurima heameelega nõus. Esineda mulle meeldis. Enne kontserti tegi ema mulle soengut ja juukseid hobusesappa sidudes soovitas, et ma juhatades ikka peaga laulu rütmis kaasa liigutaksin – et siis „sabakene“ hüppab kenasti kaasa.
Nii algas mu koorijuhi karjäär tegelikult just koolipõlvest ja kestab tänaseni. Olen läbi aastate laulnud ise paljudes koorides ja juhatanud ka mitmeid. Hetkel saan oma koorideks nimetada kahte, olen need ise asutanud – Tartus tegutsevat 30-aastast Tarmeko kammerkoori (loodud 1989) ja Tallinnas harjutavat 4-aastast meeskoori: Akadeemiline Meest Lauluselts (loodud 2015). Nende kooridega valmistume ka 2019. aastal toimuvaks laulupeoks.
Aga esimest korda päris laulupeol olin ma siiski just 10. Keskkooli lastekooriga 1975. aastal ja meid juhendas õpetaja Heli-Tiiu Tamm.
Koolielu tipphetked on olnud seotud õpilasklubi Reeguluse, komsomolipidude (mis muuseas absoluutselt propagandavabad olid), rebaseks löömise pidude ja igasugu muude ülelinnaliste koolidiscodega, kus võideldi pidevalt saali pimedaks tegemise eest, et saaks rahulikult tantsida J Päris muhe on seda kõike siin praegu meenutada.
Klassikaaslastestki oleks palju rääkida, aga piiratud mahu tõttu kõigist kirjutada ei saa. Vahvamad hetked seonduvad sellega, kui tegime klassis tüdrukute ansambli. 70ndatel oli just muusikataevasse komeedina vuhisenud ansambel ABBA ja mäletan, et klassiõde Katre Kõiva (kelle poeg on Ikevald Rannap), oskas kuulmise järgi plaadilt maha kirjutada toredaid lugusid ning saateakordid tekstidele kirjutada. Õppisin minagi tema abiga selgeks laulu „Thank You for the Music“. Taaskord väga tähenduslik.
Siis meenuvad veel lood, kus ma käisin ulakate poiste tegusid direktor Tarmo Kersna juures klaarimas ja võitlesin, et neid koolist välja ei visataks. Direktor suhtus minusse väga hästi ja ma mäletan, et tegelikult ühtegi marakratti meil tõesti välja ei visatud. Ei oska küll arvata, kas see minu sehkendamine midagi mõjutas, aga õigluse eest võitleja olen ma alati olnud. Mitte iga kord ei ole mu innukus mulle kasuks aga tulnud. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Johanson oli alailma ärritunud minu ägeda õiguse taganõudmise peale ja soovitas mul advokaadiks õppida. Nojah. Eks poliitikamaailmas on seda jutustamise ja seletamise oskust ka ikka vaja läinud.
Mainimata ei saa jätta ka meie hilisemat klassijuhatajat Aili-Mai Maurust, kes andis nii tugeva baasi inglise keele grammatikast, et vaatamata vähesele võõrkeele tundide arvule tavakoolis (st mitte keelekallakuga), on reeglid siiamaani pealuu sees ja abiks olnud paljudel reisidel.
Üks markantsemaid õpetajaid koolis oli ajaloolane Tõnis Truupõld, keda meie Krõlliks kutsusime. Ma ei teagi, miks õpetaja Truupõld sellise hüüdnime oli saanud. Teda ma kartsin ja austasin. Tema tundides oli huvitav ja natuke hirmus. Tagantjärele mõtlen, et tal oli ikka väga omapärane huumor, millest ma koolilapsena aru ei saanud. Kahjuks pole olnud mul võimalik temaga täiskasvanuna kokku saada ja vestelda. Küll oleks põnev kogemus olnud. Manalateele on ta läinud nagu paljud teised toonased õpetajad, kellele tagantjärele väga tänulik olen.
Tartu 10. Keskkool ja selles käinud õpilased ning töötanud õpetajad on üks õnnelik seltskond muuhulgas ka seetõttu, et kool on alati asunud kultuuri tänaval. Vanemuise tänaval on ju Kunstnike maja ja Kirjanike maja (endine KGB hoone), Teatri Vanemuine Suur maja ja Väike Vanemuine (kahjuks olime selle traagilise põlemise tunnistajaks 1978. aasta 26. septembri hommikul kooli minnes), Tartu Ülikooli matemaatika teaduskond ja Zooloogiamuuseum (mille puhvetist vaheajal moosipirukaid ostmas käisime) ning Vanemuise park (milles asuva väikese tiigi jääl lapsena uisutama sai õpitud), kuhu praeguseks ajaks on püstitatud eesti rahvaluule- ja keeleteadlase Jakob Hurda skulptuur. Samas tänavas tegutseb täna ka hilisema Tartu Reiniku Gümnaasiumi lahutamise teel tekkinud Tartu Poska Gümnaasium.
Olen oma kooli üle väga uhke ja alati on hea meel kohtudes mõne inimesega kusagil laias maailmas teada saada, et temagi on Tartu 10. keskkooli vilistlane.
Palju õnne, minu armas kool! Vaimuerksust ja jõudu õpetajatele, vaimuvalguse talletamist kõigile õpilastele!
