Pensionisammaste debatt on hetkel küll mõneks ajaks vaibunud, kuid oma aktuaalsust pole see teema kaotanud. Ilmselt on II samba säilitamise või vabastamise küsimus jätkuvalt kirglik ka peale seda, kui Riigikohus oma otsuse teeb. See võib mõjutada küll seaduse eelnõu saatust, kuid kaldun arvama, et ühtede usku või teiste uskmatust kohustusliku pensionisamba jätkusuutlikkusse see suures osas ei muuda.
Mina usun ilma igasuguse kahtluseta sellesse, et tulusaim pensionisammas on igaühe hea tervis. Kui oled terve, võid valida, kas töötada ka pensionärina või otsustada ettenähtud puhkuse kasuks. Kui aga tervis veab alt, siis tuleb loota mingisugusegi majandusliku toimetuleku peale, sest ehkki tervist endale raha eest ei osta, on säästude olemasolul võimalik vajaduse korral osta tervist parandavaid vahendeid – arstimeid või teha näiteks mõni selline füüsiline uuenduskuur, mis maksab rohkem kui haigekassa kindlustus seda võimaldaks.
Hea või hästi parandatud tervisega inimene saab pensionieas endaga ise hakkama. Peale aktiivse tööea lõppu saab ta endale meelepärase pensionipõlve kujundada – näiteks kasvõi edasi töötades. Samas pole meie tööturg eakamate inimeste võimeid ja kogemusi liiga entusiastlikult väärtustamas. Sellest on väga kahju. Kuna eluiga ikkagi tõuseb, siis tekitab järjest suurenev tööst eemale jäävate pensionäride hulk survet sotsiaalsüsteemile. Samal ajal eelistaksid paljud inimesed kodus kasutuna olemisele oma endisel või ka mõnel ümberõpitud erialal edasi töötada (eriti, kui tervis lubab). Näiteks kõrgkoolide õppejõud, arstid, õpetajad, sotsiaalvaldkonna ametid – kõiki neid vajab ühiskond väga.
Samas võtab maad mentaliteet, et kui sul kuuskümmend viis kukub, siis mine eest ära ja tee noorematele ruumi, olenemata sellest, et nupp ikka nokib ja on energiat, kogemusi ning teadmisi, mida võiks järgmistele põlvkondadele veel kuhjaga jagada. Ajalugu on näidanud, et üle 65 aasta vanune inimene jaksab tööd teha küll, ka vastutusrikastel ja juhtivatel kohtadel. Pole mingit põhjust teda lihtsalt tööturult välja tõrjuda, sest mida kauem ta end ise elatatud saab, seda parem riigile ja ühiskonnale tervikuna.
Ettevalmistus pensionipõlveks kestab kogu elu
Minu meelest on vale valmistuda pensioniks. See on liiga lai ja abstraktne mõiste. Valmistuda tuleb pensionieaks, mis aina pikema eluea puhul moodustab inimese elust palju suurema osa, kui me nooruses taipame või mõelda oskame. Peame olema valmis muutunud mõttemallideks, kiiremaks elutempoks, uudseteks suhtlemisvahenditeks, teistsugusteks ootusteks töötajatele, kui minu põlvkond ehk harjunud on ja ka leppima sellega, et kõige targem pikk plaan on realiseerida ülekutse – aita end ise! Üks võimalusi on valida elukestev õpe, pidev enesetäiendus uutes valdkondades, oskuste õppimine, mis võimaldavad töötada ka pärast pensioniea saabumist. Tuleb kohaneda mõttega, et kui üks amet enam ei toida, toob leiva lauale teine.
Aga vaata ja veereta seda filosoofiat nii palju kui tahad – selge on, et ilma rahata ei saa.
Rahalised võimalused aga vähenevad järsult umbes kolmandikuni pensionieelsest sissetulekust. Kusjuures naised on haavatavamad, sest teenivad elu jooksul keskmiselt vähem sissetulekuid ja omavad vähem sääste. Samas elavad naised kauem, mistõttu on nende pensionipõli pikem. Eakate hoolduskohustus langeb sageli lähedastele ja eriti naistele, mistõttu on neil vähem võimalust end tööturul teostada ja ühiskondlikus elus aktiivne olla. Nii et nokk kinni – saba lahti lugu. Kõigel on kõigega seos ja üks tuleneb teisest.
Võimalusel võtaksin pensionisamba raha välja
Kuna praegu näeb riik ette pensioni teise samba kogumist, siis ma seda ka kogun.
Kogumispensioniga liitusin 1998. aastal. Toona tundus pensioniiga ähmase ja kauge tulevikuna, mistõttu ei pööranud ma eriti tähelepanu, millisesse fondi mu raha täpselt läheb ja mis temaga seal toimub. Teadlikkus oli teine. Usaldasin pimesi kliendihaldurit, kes osavalt võimaluse ette söötis. Aga tõele au andes, polnud mul tarviski selle pensionisamba peale enne mõelda, kui 2008-2009. aastate majandusliku surutise ajal, mil valitsuses kerkis üles teema riigipoolsete maksete ajutise peatamise kohta. Rasked ajad said üle elatud ja riik maksis inimestele, kes samba alles hoidsid, vahepeal tekkinud „võla“ tagasi.
Nüüd, kümme aastat hiljem, on alanud uus avalik pensionidebatt ning paratamatult hakkasin minagi lähemalt uurima, et kuidas mu paar aastakümmet kogutud pensionil siis ka läheb. Selgus, et sugugi mitte nii hästi, kui oleks tahtnud. Taipasin, et tuleb ise oma pensioni kogumise eest vastutus võtta, süsteem selgeks teha ja endale sobivamaid otsuseid langetada. Usun, et paljud inimesed suudaksid ise oma raha paigutuse üle paremini otsustada, kui tundmatu fondihaldur, kellel pole pensionikogujaga personaalset sidet ega mingit huvi tema tuleviku ega käekäigu vastu.
Täna on mul pensionini jäänud alla kümne aasta. Pensionipõlveks majandusliku kindluse loomine on pikem teekond, mida ei tahaks juhuse või muutuvate seaduste tuulde jätta. Maailma heitlikkus teeb samuti ebakindlaks. Äsja saime esimese pandeemia kogemuse, nägime tervisekriisi, mis eskaleerus majanduskriisiks, mille käigus paljude inimeste elutöö ja kogutud vara olematuks sulab. See paneb mõtlema.
Praegu pole muidugi teada, kas seadus jääb kehtima või mitte ja milliseks pensioni kogumine tulevikus üleüldse muutub – ehk minnakse siis hoopis seitsmekümneselt pensionile?! Ent kui pensionisambasse raha kogumine on ühel päeval vabatahtlik, võtan oma säästud välja. Täna on rahal reaalne väärtus, aga homseks võib selle süüa rahatrükist valla päästetud hüperinflatsioon. Meenutagem korraks, mida sai sajandivahetusel 500 krooni eest ja milline ostujõud on täna 32 Eurol. Ei julge ennustadagi, mida võiks sama summa eest saada aastal 2030.
Mina paneksin raha maasse ja metsa, mis ei kao
Suures pildis süvenevad teisedki probleemid, nagu keskkonnaküsimused, rahvusvahelised pinged ja seni meie turvalisuse tagatiseks olnud lepete nõrgenemine. Ebakindel aeg paneb kindlust otsima ja paigutama oma sääste millessegi kestvasse ja käegakatsutavasse, mille väärtus ajas kasvab. Minu meelest on selleks usaldusväärseks varaks Eestimaa põllu- ja metsamaa. See on likviidne vara, mida on võimalik vajaduse korral (näiteks kiireloomulise operatsiooni või kalli ravi tõttu) ka küllaltki kiiresti finantsideks pöörata ning mille üle otsustamine ei vaja seadusandja pikki arutelusid. Hektar põllumaad jääb sama suureks ka kümne aasta pärast ning iga-aastane rent tuleb maaomanikule boonuseks, mitte fondihalduri heaoluks.
Täpselt samamoodi, nagu inimesed eelistavad erinevaid investeerimisvõimalusi, on neil ka erinevad ootused pensionieale. Kes unistab väikesest aiaga majakesest, kus peenraid teha ja lapselapsi külla oodata, kes tahab vabadust nautida või võtta ette rännakuid, milleks tööpõlves aega ei jätkunud. On ka neid, kes pikalt oodanud võimalust kulukaks enesetäiendamiseks ning soovivad pühenduda elu muutvatele õpingutele. Kõik need valikud on head – peaasi, et jätkuks tervist ja majanduslikku kindlust, mis rahulolu loob.
Me ei saa mõjutada kõike maailmas toimuvat, kuid peaksime saama otsustada oma säästude üle ja valida ise millist pensionipõlve endale soovime. Muuhulgas selgus hiljuti Carnegie Melloni Ülikooli teadlaste uuringust, et karjakesi teevad inimesed rumalamaid otsuseid. Oleme targemad, otsustame oma peaga.
Arvamusartikli kokkuvõte ilmus Postimehes: https://leht.postimees.ee/6991881/laine-randjarv-kuidas-pensionit-koguda
#pension
