Kas COACHING või TREENING?

18. oktoobril kutsus ERR mind üllatuslikult oma Ringvaate saatesse rääkima coachingu abil inimeste abistamisest sel pimedal ja kõledal ning ebastabiilsel ajal. Kaasvestleja saates oli Getter – noor naine, kes õpetab kliente läbi kanaldamise ja nimetab end Life-coach’iks.

Mina õppisin EBS-is ning sain Executive coachi diplomi ja usun õpetusse, mis baseerub praktikal. Nagu meie õppejõud Pepa Aaviksoo ütles – langevarjuhüppeid läheks õppima instruktori juurde, kes ise on kogenud hüppaja.

Korraks tundus mulle seal Ringvaates, et mind kutsuti sinna kogemata – sest ootus teemat arendada oli pigem suunatud sellele, et inimesed vajavad nõu, kuidas elada. See, et inimestes enestes on ressurss olemas – paistab esialgu vähemalt üldsusele kuidagi uskumatu.

Kummalisel kombel kipubki kogu diskussiooni fookus liikuma hoopis coachingu kui meetodi sisult vormile – st sõna coaching tähendus ja selle eestikeelne termin on teemad, mis panevad inimestel südame valutama ja kutsuvad aruteludele. Ja eks on arutlejatel ka õigus – kui ei saa aru, mis sisu on vormi taga, on ka keeruline leida üles pakutav teenus – coaching.

Tsiteerin siinkohal veel oma õpetajat – Pepa Aaviksood, kes kommenteerib seda arusaamatust mõiste coaching kontekstis: kahjuks on paljud teadvustamata ebakompetentsuse tasemel ja siis ju lihtsam rääkida vormist, kuna sisu ei jaga. Executive Coaching sai alguse Californiast aastal 1974, täna on aasta 2020. Nagu vupsti on arengut toetav juhtimisfilosoofia jõudnud Eestisse. Mōned aastad tagasi kui John Leary-Joyce oli Eestis pakkusin võimalust temaga Intervjuu taha ERR ile, kuid sain toimetajalt vastuse, et see on ju soolapuhumine (muuseas, selle käive on tänaseks 3 miljardit eur). Võtame rahulikult – päralejõudmine võtab aega.”

Jah – eks peab pidevalt seda “põldu edasi kündma”. Üks on selge – iseenesest ei juhtu midagi, peame ikka ise vaikselt seda vett kivile tilgutama.

Ühe ideena on aruteludes välja pakutud sõna JUHENDAMINE, mis tegelikult otseses tõlkes inglisekeelsest terminist. See sõna aitab ehk lahti mõtestada seda protsessi, mis sessioonil toimub. Raul Kalev mainis FB kommentaaris, et: “Minule ka see sõna [coaching] ei meeldi. Jätab mulje millestki läänest imporditust, aga ma tahaks hoopis idast tarkusi importida. Eesti Juhendamine oleks küll allaneelatavam mulle, kuid vaevalt et piisavalt sexikas kootsidele endile – selle eest ei nii palju raha küsida kui saladusliku kootsingu eest!”

Ei tahaks küll praegu, et termini teemaline arutelu sumbuks hinna ja raha maailma. Jääks esialgu ikka lingvistiliste ja semantiliste küsimuste juurde.

Järvi Lipasti ulataski abikäe – ja arutelu liikus arengunõustamise valdkonda. Aga kuna coaching ei ole nõustamine mitte mingil juhul, vaid ennem ikka juhendamine või treening (spordist paralleeli tuues), siis liikusime oma aruteludes ikka edasi – nt ARENGUTREENING?. Järvi Lipasti soovitusel otsisin EKI keelenõuandlast erinevaid võimalusi kirjeldada seda protsessi, mis toimub üks-ühele / silmast-silma juhendaja ja kliendi/õpilase vahel ning leidsin, et just epiteet personaalne on coachingu – arengutreeningu – kontekstis parim. “Isikliku” mõiste võib liigselt viidata salajasele/delikaatsele, mis küll sisuliselt on ehk õigegi, ent viib minu jaoks fookuse liigselt meeleolule protsessi ümber. “Isiksuse areng” on aga nii lai mõiste, et see oleks liiga suur amps antud juhul. Ja kuna leidsin ka nn rohelise sõna “personaalne” (EKI-s on rohelised eesti keeles pigem kasutatavad sõnad), siis jään kokkuvõttes – personaalne arengutreening, personaalse arengu treener – juurde, et seda meie emakeeles selgitada. Meeskondade puhul siis vastavalt – meeskonna arengutreening ja meeskonna arengu treener.

Tänaseks on sellest mõttevahetusest kuu aega möödas, kired on settinud ja mõtted selginenud. Eile tegin endale personaalse logo ja pärast pikka arutelu iseendaga jäin oma tegevusala iseloomustades järgmise mõiste juurde, mis on korraga nii eestikeelne kui rahvusvahelise märksõnaga varustatud – PERSONAALSE ARENGU COACH. Võtke heaks või pange pahaks – see on otsus. Ja veelkord toonitan, et vormist tähtsam on sisu. Sisu loeb!