Lugude vahel on juttu ka coachingust.

Loe ja kuula 14. juunil 2022 lindistatud vestlust SIIT

The post Eesti Naise podcast appeared first on Laine Randjärv.

The post Coaching leina või lahutuse puhul appeared first on Laine Randjärv.

Erinevatele inimtüüpidele mõjuvad ka erinevalt sõnastatud küsimused. Näiteks:

K – kinesteetiline – mida tunned?

V – visuaalne – kuidas ette kujutad?

A – auditiivne – millistest võimalustest oled kuulnud?

R – ratsionaalne – mis täpselt?

T – teadvustav – mis veel?

Seda nimetangi ma KVART meetodiks (KVART kaubamärgi patent 27.08.2020 nr 7/ M202000445).

Minu kliendid on nii poliitikud, loomeinimesed, juhid või eakad, kes leiavad endale uusi väljakutseid. See loetelu ei ole piiritletud ega lõplik. Väga palju olen mõelnud ka neile, kes vägivalla käes kannatavad. Kuidas aidata vägivalla ohvrit välja piinavast suhtest, kuidas anda enesekindlust teha otsust lõpetada olukord, mis on ebainimlik.

Coaching võib aidata ka leinajat või lahutanud inimest. (loe sellest rohkem Leina ja lahutuse coachingu postitusest)

The post Mida ma nimetan KVART meetodiks coachingus? appeared first on Laine Randjärv.

The post Mõttearendus coachingu ja ettevõtte juhtimise teemal appeared first on Laine Randjärv.

Foto tegi Ilmar Saabas.

“Aasta hakul tegevpoliitikast lahkunud Laine Randjärv (56) üllatas Facebooki sõpru teadaandega: “Pakun personaalset coachingut Sinu poolt valitud teemal.”

Karit Tsäro / Delfi

Lähemal uurimisel selgub, et Laine on viimase poole aasta jooksul omandanud EBSi diplomikoolituse, ja saanud litsentsi, mis lubab tal töötada personaalse treenerina, kes ei jaga oma kogemusi, vaid keskendub kliendi kuulamisele ja tema sihipärasele arengule.

“Alustasin pärast poliitikast lahkudes tõesti natuke rahulikuma eluga ja mul on kliente, keda olen jäägitult ja pühendunult kuulanud, ent mitte nõustanud, sest coachimine ja nõustamine on täiesti erinevad asjad. Rikkalik kogemustepagas ei ole selles ametis primaarne, sest coachi ülesanne on klienti tema poolt valitud teemal kuulata ja esitada õigeid küsimusi. See on nagu spordis – treener juhendab suunates sportlast, arvestades tema võimeid ja plaane, ent ei lähe ise staadionile jooksma ega kõrgust hüppama. Ta on toeks sportlase enda eesmärkide saavutamisel,” lisab Randjärv.

Laine on tulenevalt oma erialasest taustast keskendunud loovale treenimisele, kuid igal juhul lähtub esmajärjekorras kliendi vajadustest. “Kindlat plaani klientide arvu suhtes järgnevaks viieks aastaks mul paigas ei ole, olen oma uue kutse alguses,” ütleb Laine naljatledes ning lisab tõsisemalt: “Ei saa piiritleda, kes võiksid olla kliendid, coachi töö on individuaalne ja personaalne. Minu roll on olla aktiivne kuulaja ja efektiivne küsija, et klient saavutaks oma eesmärgi, sest kõik küsimused ja ressursid, mida inimene oma arenguks vajab, on tema sees, minu roll on kuulata, et inimene ise oma sisemise ressursi toel tulemuslikult eesmärgini jõuaks.”

https://kroonika.delfi.ee/news/inimesed/laine-randjarv-leidis-endale-uue-ameti-lahtun-esmajarjekorras-kliendi-vajadustest?id=91249739

The post Lähtun esmajärjekorras kliendi vajadustest appeared first on Laine Randjärv.

Mina õppisin EBS-is ning sain Executive coachi diplomi ja usun õpetusse, mis baseerub praktikal. Nagu meie õppejõud Pepa Aaviksoo ütles – langevarjuhüppeid läheks õppima instruktori juurde, kes ise on kogenud hüppaja.

Korraks tundus mulle seal Ringvaates, et mind kutsuti sinna kogemata – sest ootus teemat arendada oli pigem suunatud sellele, et inimesed vajavad nõu, kuidas elada. See, et inimestes enestes on ressurss olemas – paistab esialgu vähemalt üldsusele kuidagi uskumatu.

Kummalisel kombel kipubki kogu diskussiooni fookus liikuma hoopis coachingu kui meetodi sisult vormile – st sõna coaching tähendus ja selle eestikeelne termin on teemad, mis panevad inimestel südame valutama ja kutsuvad aruteludele. Ja eks on arutlejatel ka õigus – kui ei saa aru, mis sisu on vormi taga, on ka keeruline leida üles pakutav teenus – coaching.

Tsiteerin siinkohal veel oma õpetajat – Pepa Aaviksood, kes kommenteerib seda arusaamatust mõiste coaching kontekstis: kahjuks on paljud teadvustamata ebakompetentsuse tasemel ja siis ju lihtsam rääkida vormist, kuna sisu ei jaga. Executive Coaching sai alguse Californiast aastal 1974, täna on aasta 2020. Nagu vupsti on arengut toetav juhtimisfilosoofia jõudnud Eestisse. Mōned aastad tagasi kui John Leary-Joyce oli Eestis pakkusin võimalust temaga Intervjuu taha ERR ile, kuid sain toimetajalt vastuse, et see on ju soolapuhumine (muuseas, selle käive on tänaseks 3 miljardit eur). Võtame rahulikult – päralejõudmine võtab aega.”

Jah – eks peab pidevalt seda “põldu edasi kündma”. Üks on selge – iseenesest ei juhtu midagi, peame ikka ise vaikselt seda vett kivile tilgutama.

Ühe ideena on aruteludes välja pakutud sõna JUHENDAMINE, mis tegelikult otseses tõlkes inglisekeelsest terminist. See sõna aitab ehk lahti mõtestada seda protsessi, mis sessioonil toimub. Raul Kalev mainis FB kommentaaris, et: “Minule ka see sõna [coaching] ei meeldi. Jätab mulje millestki läänest imporditust, aga ma tahaks hoopis idast tarkusi importida. Eesti Juhendamine oleks küll allaneelatavam mulle, kuid vaevalt et piisavalt sexikas kootsidele endile – selle eest ei nii palju raha küsida kui saladusliku kootsingu eest!”

Ei tahaks küll praegu, et termini teemaline arutelu sumbuks hinna ja raha maailma. Jääks esialgu ikka lingvistiliste ja semantiliste küsimuste juurde.

Järvi Lipasti ulataski abikäe – ja arutelu liikus arengunõustamise valdkonda. Aga kuna coaching ei ole nõustamine mitte mingil juhul, vaid ennem ikka juhendamine või treening (spordist paralleeli tuues), siis liikusime oma aruteludes ikka edasi – nt ARENGUTREENING?. Järvi Lipasti soovitusel otsisin EKI keelenõuandlast erinevaid võimalusi kirjeldada seda protsessi, mis toimub üks-ühele / silmast-silma juhendaja ja kliendi/õpilase vahel ning leidsin, et just epiteet personaalne on coachingu – arengutreeningu – kontekstis parim. “Isikliku” mõiste võib liigselt viidata salajasele/delikaatsele, mis küll sisuliselt on ehk õigegi, ent viib minu jaoks fookuse liigselt meeleolule protsessi ümber. “Isiksuse areng” on aga nii lai mõiste, et see oleks liiga suur amps antud juhul. Ja kuna leidsin ka nn rohelise sõna “personaalne” (EKI-s on rohelised eesti keeles pigem kasutatavad sõnad), siis jään kokkuvõttes – personaalne arengutreening, personaalse arengu treener – juurde, et seda meie emakeeles selgitada. Meeskondade puhul siis vastavalt – meeskonna arengutreening ja meeskonna arengu treener.

Tänaseks on sellest mõttevahetusest kuu aega möödas, kired on settinud ja mõtted selginenud. Eile tegin endale personaalse logo ja pärast pikka arutelu iseendaga jäin oma tegevusala iseloomustades järgmise mõiste juurde, mis on korraga nii eestikeelne kui rahvusvahelise märksõnaga varustatud – PERSONAALSE ARENGU COACH. Võtke heaks või pange pahaks – see on otsus. Ja veelkord toonitan, et vormist tähtsam on sisu. Sisu loeb!

The post Kas COACHING või TREENING? appeared first on Laine Randjärv.

G – goal – eesmärk; R – reality – reaalsus, hetke olukord; O – options – võimalused; W – will, way out – suund, mille poole liikuda, kokkuvõte.

Kaalusin kaua, kuidas iseloomustada mulle omast coachingu stiili ja tundus, et võiksin selle panna sõna LÕVI raami. Olen sündinud lõvi tähtkujus, tunnen selle looma olemusega sidet ning sõnas olevad tähed viitavad sellistele mõistetele nagu loovus, õnnestumine, vitaalsus, inspiratsioon. Neid kõiki pean oluliseks mitte ainult oma coachingu sessioonidel, vaid elus tervikuna.

Loovmeetodid (creative coaching) on eriti viljakad, kui kliendi töös on loomingulisi elemente, inimene soovib alustada loomingulist ettevõtlust, soovib pöörata oma loominguline hobi ettevõtluseks ja vajab selleks tuge. Kuid loominguline lähenemine coachingu sessioonil võib avada ja aidata ka sellist isiksust, kellel endal pole loominguga olnud erilist pistmist. Üldiselt on olulisim arvestada kliendi soove, vajadusi ja ka meeleolusid ning sellest lähtuvalt valida meetod. Minu missioon coachina, minu peamine prioriteet on coachee hea enesetunne. See võib tähendada, et coachingu tulemus on stimuleeriv (taganttorkiv, stimulus lad k) ja seega tegudele ärgitav. See hea võib tähendada inspireerunud, innustunud, rahulolev, uhke, rõõmus, põnevil või õnnelik olemist.

Et mitte seada endale ega kliendile liigseid piiranguid – panen selle kõige ühisnimetajaks Personal Development Coaching – ehk personaalse arengu treening. Ja selle alla kuuluvad nii Executive, Creative kui Life Coaching – see tähendab juhtimis-, loov- ja elucoaching. Ideaalis on coaching hinnangutevaba personaalne koostöö kahe partneri vahel, mis toetub usaldusele ja konfidentsiaalsetele kokkulepetele ning sellel on praktiline eesmärk – leida lahendus kliendi jaoks olulistel teemadel. Küsimuste esitamine ja kliendi kuulamine on minu hinnangul kaks kõige olulisemat coachingu sammast.

Elu jooksul on mul tulnud teha koostööd väga suure hulga erinevate inimestega. Isiksustega, kes on erinevate professioonide esindajad – nii mehed kui naised, noored kui vanad, erinevate maailmavaadetega. Kogemus on rikkalik. Parim koostöö võti on omavaheline väärtuspõhine kooskõla – kokkulepetest kinnipidamine, lubaduste täitmine, paindlikkus ja heatahtlikkus. Erinevad maailmavaated pole probleemiks, kui soovitakse koostööd, keskendutakse lahenduse otsimisele. Minu inimesed on need, kes julgevad ebameeldivatest asjadest rääkida otse, kes ei löö nuga neeru selja tagant, kes ei reeda.

Coachi ja coachee vahel peab „keemia“ klappima.

The post Kes on personaalse arengu Coach appeared first on Laine Randjärv.

Õpetaja küsis õpilaselt: “Mis on inimese elu suurim kurbmäng?”
“Küllap see, et inimene ei leia oma küsimustele vastuseid”, vastas õpilane.
“Ei”, ütles Õpetaja, “vaid hoopis see, et ta ei leia küsimusi, millele vastuseid otsida”.

Coaching ongi just see meetod, mis esitab tuhandeid häid küsimusi, millele inimene saab iseenda seest vastuseid leida. Ning seejuures on tähtis märkida, et coach ei anna nõu, ei ole mentor ega konsultant. Kui õigete ja heade küsimuste puudumist on peetud elu kurbmänguks, siis sellele vastukaaluks võiks coachingut nimetada suisa kuldkalakese kingituseks inimkonnale.

Minu esmane põgus tutvus coachingu mõistega leidis aset ühel 2016. aastal toimunud lühikoolitusel, laiemalt sain aimu coachingust 2019. aastal toimunud aastakonverentsil kuulajana. See äratas suurt huvi teema vastu.

Coachingu terminile on otsitud eestikeelset vastet, ent mu meelest pole nimekonkursi tulemusena leitud „kootsing“ ja coachi asemel „koots“ küll eriti õnnestunud variandid. Minu jaoks on suur ebakõla mõistete tähenduse ja sõnade semantilise rütmi, visuaali ning kuuldekujutluse vahel. Pole midagi parata – mulle tuleb sellega seoses meelde lõik Tormise laulust rahvaluule tekstile: „Vanatüdruk kööts-kööts, ketras lõnga kööts kööts“. Ja kuidas tundub olla „kootsitav“? Mulle tundub hirmus. Aga kuna hetkel ei ole mul ühtegi head ideed eestikeelse „kootsimise“ asemele välja pakkuda, siis jääksin ingliskeelse mõiste juurde.

Koolituse- ja juhtimise valdkond pole mulle üldiselt võõras. Olen õppinud suhtlemistreeneriks SELF II korraldatud pikal väljaõppel (1998–1999, õppejõud Henn Mikkin, Ann Seilenthal, Karin Hango, Vahur Murutar) ja aastatel 2000–2013 osalesin NLP koolitustel (Viive Einfeldt, Ave Eero ja Külli Loomann), mille tulemusena omandasin NLP treeneri sertifikaadi. Neid teadmisi ja oskusi olen rakendanud oma töökohtades nii personalivalikul kui ka erinevate meeskondade koolitamisel üle 15 aasta. Personaalset, kliendiga üks-ühele suhtlemise kogemust coachina mul enne AoEC Practitioner Diploma in Executive Coaching programmi kursusele tulemist polnud. Osalenud 2020. aasta jaanuaris EBS-i 35. lennu koosseisus AoEC Coaching Skills Certificate programmi koolitusel sain veendumuse, et coaching on vajalik ja toimiv meetod.

Coaching aitab

• klientidel paremini mõista oma probleeme, leida neile lahendusi ja suuta plaane ning otsuseid struktureerida ning ellu viia;
• korrastada inimestevahelisi suhteid ning vähendades stressi parandada ka tervist.

Täna, peale huvitavat õppekursust ja tööd kuue vabatahtliku coacheega olen veendunud, et coaching on just see tegevusala, mille poole olen ma samm-sammult alateadlikult liikunud. Küll väikeste sammudega, aga järjepidevalt. Alates õpetajakutse omandamisest ning paljudest läbitud koolitusprogrammidest. Praegusel kursusel osalemine on pakkunud rahuldust ja äratundmist, andnud hulga uusi teadmisi ja kogemusi ning usku, et paljude võimalustega uus ajajärk on ees.

[1] Õpetajat otsimas. Koostanud Raul Kilgas ja Heiki Raudla. Kirjastus Sator 2013.

The post Mis mind coachingus köidab appeared first on Laine Randjärv.

Erialalt olen koorijuht ja muusikaõpetaja ning tegelenud sellega ligi 40 aastat.

Õpiprotsessi käigus olen juurelnud selle üle, mil määral ja kas saab koorijuhti võrrelda ka coachiga. Sellega on nii ja naa. Ühelt poolt on tõesti sarnane meetod see, et dirigent juhendab lauljaid prooviperioodil ja esinemisel peavad lauljad ikka ise soorituse tegema. Teisalt on laulu õppimise protsess küllaltki autoritaarne. Koorijuht näitab reaalselt ette, kuidas üks või teine viisijupp kõlama peaks ja lauljate arvamust liiga palju just ei arvestata.

Miks ma sellest nii pikalt kirjutan? Sest tuleb tunnistada, et aastakümneid praktiseeritud koorijuhi professionaalne „kretinism“ esitas mulle coachingu juurde tulles päris palju väljakutseid. Alguses oli vastupandamatu soov pikalt seletada, et „kuidas asjad tegelikult peavad käima“ ja tahtmine aidata kliendil leida „õige“ teeots. Ilmselt oli veel palju muid probleeme. Täna vaatan heldinult neile õppetundidele tagasi.

Üks oluline oskus ühendab aga koorijuhti ja coachi kindlalt – see on kuulmis- ja kuulamisoskus, mis on baasiline. Ilmselt isegi tähtsam kui õigete küsimuste esitamise vilumus. Pean tunnistama, et kuulamise kunsti on selle nelja kuuga tõesti saanud kõvasti lihvida. Ilmselt mõnikord tuleb klienti ka „hellalt“ küsimuste abil “rajale” tagasi tuua, kuid on olukordi, kus inimene saab segamatult rääkides, end kuulates ja tajudes, et teda tähelepanelikult kuulatakse oma mõtted korrastatud ning plaani edasiseks tegutsemiseks. Doris Kareva on oma artiklis [1] kirjutanud nii: “Mõistmiseni viib kuulamine, kus keskendutakse mitte üksnes sellele, mida inimene ütleb, vaid miks ta seda teeb. Millest ta vaikib – ja miks? Milliseid sõnu ta kasutab ja mis eesmärgil?” See kõlab nagu coachingu koolitus. Pean väga oluliseks just seda küsimust – millest klient vaikib?

Uskumused ja väärtused, võimed ja eeskujud

Minu väärtused on ausus, pühendumus, lojaalsus ja ja kokkulepetest kinnipidamine. Minu eetilised tõekspidamised toetuvad väärtustele. Sisemise konflikti puhul coachingu protsessis on õige problemaatiline teema avada, läbi rääkida ja vajadusel tuleb loobuda coachingust kliendiga, kellega on tekkinud väärtuste konflikt või on muud varemteadmata põhjused üles kerkinud.

Ma usun sellesse, et

• lahendused kõikvõimalikele olukordadele on meie endi sees olemas;
• hea tahtmise korral saavutab inimene iga endale püstitatud eesmärgi;
• kui oled kord õnnestunud, juhtub see Sinuga veel korduvalt.

Oma olulisemaks võimeks pean ma kannatlikkust ja püsivust. Samuti tahtejõudu, mis aitab realiseerida saavutusvajadust. Mulle meeldib õppida, nii õpikutest kui elust enesest. Ja mul on kindel teadmine, et kukkumine pole paha, kui sellele järgneb tõusmine. Ja läbikukkumine pole patt, kui sellest õpitakse.

Minu eeskujud on tugevad naised – Margaret Thatcher, Condoleezza Rice. Eestis on mu vaieldamatu lemmik Ita Ever. Neid kõiki ühendab esiteks see, et nad saavad hästi hakkama. Nad on profid oma vastutusvaldkonnas, usuvad oma võimetesse ja innustavad, rühivad läbi raskuste – kukuvad ja tõusevad püsti. Nad on elujõulised. Seda enesekindlust soovin ma paljundada, nii endasse kui teistesse.

Minu kogemused

Ehkki olen hariduselt koorijuht, olen peale mõningast kultuurivaldkonna juhtimise kogemust tegutsenud suurema osa oma teadlikust elust poliitikas. Kui kultuurimaailmast saadud juhtimiskogemused on valdavalt seotud eduelamustega, siis poliitikas üldisemalt on pehmelt öeldes kulgenud permanentne ameerika mägede rada.

Täna mõistan, et mul on jäänud vajaka coachist mu enda elus. Coachist, kes oleks võinud esitada mulle sisukaid küsimusi juba enne otsust valida poliitiku tee. Millistele küsimustele oleksin pidanud vastuseid otsima?

Näiteks sellistele:

• Mis Sind karastab ja tugevaks muudab? Kuidas harjutad käppadele kukkumist?
• Kuidas jääd ellu, kui äraaetud hobused lastakse maha?
• Kuidas kindlustad oma finantstuleviku?
• Kuidas naased tavaellu, kui poliitmaailmas on kõik kogemused ära proovitud?

Sellele tagantjärele teadmisele ja tarkusele saan täna tugineda, planeerida oma eemärke ja tegevusi coachina. Oma kogemusi hinnates ja neid koondades pakun klientidele välja personaalse arengu coachingu.

Loe lähemalt coachingut tutvustavalt lehelt.

https://opleht.ee/2017/12/kuulamise-kunst/

The post Teekond coachingu salakambritesse appeared first on Laine Randjärv.

Mina usun ilma igasuguse kahtluseta sellesse, et tulusaim pensionisammas on igaühe hea tervis. Kui oled terve, võid valida, kas töötada ka pensionärina või otsustada ettenähtud puhkuse kasuks. Kui aga tervis veab alt, siis tuleb loota mingisugusegi majandusliku toimetuleku peale, sest ehkki tervist endale raha eest ei osta, on säästude olemasolul võimalik vajaduse korral osta tervist parandavaid vahendeid – arstimeid või teha näiteks mõni selline füüsiline uuenduskuur, mis maksab rohkem kui haigekassa kindlustus seda võimaldaks.

Hea või hästi parandatud tervisega inimene saab pensionieas endaga ise hakkama. Peale aktiivse tööea lõppu saab ta endale meelepärase pensionipõlve kujundada – näiteks kasvõi edasi töötades. Samas pole meie tööturg eakamate inimeste võimeid ja kogemusi liiga entusiastlikult väärtustamas. Sellest on väga kahju. Kuna eluiga ikkagi tõuseb, siis tekitab järjest suurenev tööst eemale jäävate pensionäride hulk survet sotsiaalsüsteemile. Samal ajal eelistaksid paljud inimesed kodus kasutuna olemisele oma endisel või ka mõnel ümberõpitud erialal edasi töötada (eriti, kui tervis lubab). Näiteks kõrgkoolide õppejõud, arstid, õpetajad, sotsiaalvaldkonna ametid – kõiki neid vajab ühiskond väga.

Samas võtab maad mentaliteet, et kui sul kuuskümmend viis kukub, siis mine eest ära ja tee noorematele ruumi, olenemata sellest, et nupp ikka nokib ja on energiat, kogemusi ning teadmisi, mida võiks järgmistele põlvkondadele veel kuhjaga jagada. Ajalugu on näidanud, et üle 65 aasta vanune inimene jaksab tööd teha küll, ka vastutusrikastel ja juhtivatel kohtadel. Pole mingit põhjust teda lihtsalt tööturult välja tõrjuda, sest mida kauem ta end ise elatatud saab, seda parem riigile ja ühiskonnale tervikuna.

Ettevalmistus pensionipõlveks kestab kogu elu

Minu meelest on vale valmistuda pensioniks. See on liiga lai ja abstraktne mõiste. Valmistuda tuleb pensionieaks, mis aina pikema eluea puhul moodustab inimese elust palju suurema osa, kui me nooruses taipame või mõelda oskame. Peame olema valmis muutunud mõttemallideks, kiiremaks elutempoks, uudseteks suhtlemisvahenditeks, teistsugusteks ootusteks töötajatele, kui minu põlvkond ehk harjunud on ja ka leppima sellega, et kõige targem pikk plaan on realiseerida ülekutse – aita end ise! Üks võimalusi on valida elukestev õpe, pidev enesetäiendus uutes valdkondades, oskuste õppimine, mis võimaldavad töötada ka pärast pensioniea saabumist. Tuleb kohaneda mõttega, et kui üks amet enam ei toida, toob leiva lauale teine.

Aga vaata ja veereta seda filosoofiat nii palju kui tahad – selge on, et ilma rahata ei saa.

Rahalised võimalused aga vähenevad järsult umbes kolmandikuni pensionieelsest sissetulekust. Kusjuures naised on haavatavamad, sest teenivad elu jooksul keskmiselt vähem sissetulekuid ja omavad vähem sääste. Samas elavad naised kauem, mistõttu on nende pensionipõli pikem. Eakate hoolduskohustus langeb sageli lähedastele ja eriti naistele, mistõttu on neil vähem võimalust end tööturul teostada ja ühiskondlikus elus aktiivne olla. Nii et nokk kinni – saba lahti lugu. Kõigel on kõigega seos ja üks tuleneb teisest.

Võimalusel võtaksin pensionisamba raha välja

Kuna praegu näeb riik ette pensioni teise samba kogumist, siis ma seda ka kogun.

Kogumispensioniga liitusin 1998. aastal. Toona tundus pensioniiga ähmase ja kauge tulevikuna, mistõttu ei pööranud ma eriti tähelepanu, millisesse fondi mu raha täpselt läheb ja mis temaga seal toimub. Teadlikkus oli teine. Usaldasin pimesi kliendihaldurit, kes osavalt võimaluse ette söötis. Aga tõele au andes, polnud mul tarviski selle pensionisamba peale enne mõelda, kui 2008-2009. aastate majandusliku surutise ajal, mil valitsuses kerkis üles teema riigipoolsete maksete ajutise peatamise kohta. Rasked ajad said üle elatud ja riik maksis inimestele, kes samba alles hoidsid, vahepeal tekkinud „võla“ tagasi.

Nüüd, kümme aastat hiljem, on alanud uus avalik pensionidebatt ning paratamatult hakkasin minagi lähemalt uurima, et kuidas mu paar aastakümmet kogutud pensionil siis ka läheb. Selgus, et sugugi mitte nii hästi, kui oleks tahtnud. Taipasin, et tuleb ise oma pensioni kogumise eest vastutus võtta, süsteem selgeks teha ja endale sobivamaid otsuseid langetada. Usun, et paljud inimesed suudaksid ise oma raha paigutuse üle paremini otsustada, kui tundmatu fondihaldur, kellel pole pensionikogujaga personaalset sidet ega mingit huvi tema tuleviku ega käekäigu vastu.

Täna on mul pensionini jäänud alla kümne aasta. Pensionipõlveks majandusliku kindluse loomine on pikem teekond, mida ei tahaks juhuse või muutuvate seaduste tuulde jätta. Maailma heitlikkus teeb samuti ebakindlaks. Äsja saime esimese pandeemia kogemuse, nägime tervisekriisi, mis eskaleerus majanduskriisiks, mille käigus paljude inimeste elutöö ja kogutud vara olematuks sulab. See paneb mõtlema.

Praegu pole muidugi teada, kas seadus jääb kehtima või mitte ja milliseks pensioni kogumine tulevikus üleüldse muutub – ehk minnakse siis hoopis seitsmekümneselt pensionile?! Ent kui pensionisambasse raha kogumine on ühel päeval vabatahtlik, võtan oma säästud välja. Täna on rahal reaalne väärtus, aga homseks võib selle süüa rahatrükist valla päästetud hüperinflatsioon. Meenutagem korraks, mida sai sajandivahetusel 500 krooni eest ja milline ostujõud on täna 32 Eurol. Ei julge ennustadagi, mida võiks sama summa eest saada aastal 2030.

Mina paneksin raha maasse ja metsa, mis ei kao

Suures pildis süvenevad teisedki probleemid, nagu keskkonnaküsimused, rahvusvahelised pinged ja seni meie turvalisuse tagatiseks olnud lepete nõrgenemine. Ebakindel aeg paneb kindlust otsima ja paigutama oma sääste millessegi kestvasse ja käegakatsutavasse, mille väärtus ajas kasvab. Minu meelest on selleks usaldusväärseks varaks Eestimaa põllu- ja metsamaa. See on likviidne vara, mida on võimalik vajaduse korral (näiteks kiireloomulise operatsiooni või kalli ravi tõttu) ka küllaltki kiiresti finantsideks pöörata ning mille üle otsustamine ei vaja seadusandja pikki arutelusid. Hektar põllumaad jääb sama suureks ka kümne aasta pärast ning iga-aastane rent tuleb maaomanikule boonuseks, mitte fondihalduri heaoluks.

Täpselt samamoodi, nagu inimesed eelistavad erinevaid investeerimisvõimalusi, on neil ka erinevad ootused pensionieale. Kes unistab väikesest aiaga majakesest, kus peenraid teha ja lapselapsi külla oodata, kes tahab vabadust nautida või võtta ette rännakuid, milleks tööpõlves aega ei jätkunud. On ka neid, kes pikalt oodanud võimalust kulukaks enesetäiendamiseks ning soovivad pühenduda elu muutvatele õpingutele. Kõik need valikud on head – peaasi, et jätkuks tervist ja majanduslikku kindlust, mis rahulolu loob.

Me ei saa mõjutada kõike maailmas toimuvat, kuid peaksime saama otsustada oma säästude üle ja valida ise millist pensionipõlve endale soovime. Muuhulgas selgus hiljuti Carnegie Melloni Ülikooli teadlaste uuringust, et karjakesi teevad inimesed rumalamaid otsuseid. Oleme targemad, otsustame oma peaga.

Arvamusartikli kokkuvõte ilmus Postimehes: https://leht.postimees.ee/6991881/laine-randjarv-kuidas-pensionit-koguda

#pension

The post Restart pensionipõlves appeared first on Laine Randjärv.